Best Interneti esineja Henrik Roonemaa: e-kaubanduse osakaal kasvab

See on huvitav küsimus. Statistikaameti andmetel on Eestis arvutiga leibkondade ehk arvutiga perede osakaal 87%. Neid inimesi, keda kirjeldad, ilmselt on, aga ei ole väga palju. Ma arvan, et kui nad ei ole praeguseks endale arvutit – või nutitelefoni, ka sealt saab lehti lugeda – hankinud, siis neil peab olema mingi väga hea põhjus. Osaliselt see põhjus on kindlasti raha, aga ma arvan, et veel suurem põhjus on see, et nad ei taha, ei ole vajalikuks pidanud või on juba nii vanad, et nad lihtsalt ei suuda selle nii-öelda uue olukorraga harjuda. Head nahka sellest tõenäoliselt ei tule, kulutame palju raha ära. Mõtlen just, et kui kuskil maapiirkonnas paljud vanainimesed saavad üleöö riigihankega ostetud tahvelarvuti, siis kui palju neist vanainimesele jääb, palju läheb lapselastele, palju läheb pandimajadesse ja palju läheb madratsi alla?

Samas jagatud majanduse ehitamine on kindlasti midagi, mida tehnoloogiaga saaks teha. On ju küsitud, kas peaksime ühe sõitjaga bussiliine doteerima. Äkki tarkvara tuleb appi ja saame seda kuidagi jagada inimeste vahel, kes nagunii autoga külast linna sõidavad? Võib-olla saavad nad tagasi tulles ka lehe tuua. Kogukond saab midagi enda jaoks ära teha ja tehnoloogia võib siin appi tulla. See on kindlasti üks asi, millele saab mõelda.

Õhus on palju asju. Nagu tehnoloogia puhul ikka, sa ei tea, kas õhus olevatest pallidest saab asja või kukuvad need lihtsalt maha. Kõige suurem pall, mis on viimase kümne aasta jooksul õhus olnud, ja ma arvan juba planeediks muutunud, on nutitelefonid. Need tulid iPhone'iga ja tõid endaga kaasa terved tööstusharud. Nüüd on kõigil küsimus – what’s next, mis me edasi teeme? Ma arvan, et kui ma oma ettekannet teen, siis see on üks läbivaid jooni selles. Ma vaatan, mida siis inimesed ja tehnoloogiafirmad otsivad.

Jah. Nad lähevad natukene paremaks kogu aeg, aga nad on olemas. Kuna Wall Street nõuab kasvu, ja seda ühikukasvu on suhteliselt keeruline juba saavutada arenenud ühiskondades, siis kruvitakse mõnuga hinnale juurde. Telefonide hinnad on väga-väga kõrged. Mõned aastad tagasi ei oleks ju osanud oodatagi, et paljude inimeste jaoks on normaalne maksta telefoni eest 1000-1200 eurot, see on arvuti hind.

Ma ei usu, et inimesed, kelle töö on nii-öelda töötada infotehnoloogia vahendiga, ilma arvutita hakkama saavad.

Sellega on niimoodi, et arvutid täna, eriti inglise keele baasil, saavad väga hästi aru, mis sõnu sa neile ütled. Kasutan seda tihti. Küsin oma telefoni käest näiteks, mis ilm on. Aga neil on keerulisem aru saada küsimuse mõttest, kui see läheb lapsikust lihtlausest keerulisemaks. Sinnani on ikkagi väga pikk maa minna, et arvuti hakkaks aru saama, mida sa mõtlesid, mitte ainult mida sa ütlesid. Nutikad kõlarid on olnud turul juba mitmeid aastaid. Nad saavad küll aru, mis sõnu sa ütled, aga pole mingeid arenguid selles suunas, et nad saaksid aru mõttest ja veel liit- või kompleksküsimustest. Ma ei saa täna isegi Google Maps'ile öelda, et "vii mind Tallinnast Viljandisse, aga me tahaks tee peal lastega lõunat süüa". Selline lihtne asi, aga arvuti jaoks on see täiesti ületamatu.

Täitsa on olemas Androidil need rakendused. On ka klaviatuur, millega saad rääkida ja mis väga hästi transkribeerib seda, mida sa ütlesid. Ka Google'il endal on nüüd eesti keele tugi olemas, saad öelda telefonile midagi eesti keeles ja siis need sõnad tekivad sulle ekraanile.

Need ei ole eriti laialt kasutuses, me ei näe ümberkaudu inimesi seda tegemas. Miks see nii on?

Ma arvan, et paljud veel ei tea seda, ja inimeste harjumuse jõud on ka suur. Veaprotsent on samuti piisavalt suur ja toksida on lihtsam. Eraldi probleem on see, et tehnoloogiad tulevad meieni Ameerikast ja ameeriklaste jaoks on kohati natukene keeruline mõista, et kusagil on üks keskkond, kus inimesed hüppavad keelte vahel. Ja telefonis see keelte vahel hüppamine on ikka erakordselt ebamugav. Ma mingeid asju tahan eesti keeles öelda ja mingeid asju inglise keeles. Tulemus on see, et minu telefon on inglise keele peal. Kui ma mõne oma välismaalasest sõbraga suhtlen, dikteerin sõnumeid päris palju, sest see on kiirem ja mugavam. Eesti keeles ikka toksin.

Järjekindlalt vist kasvab e-kaubanduse osakaal. See valdkond võib-olla ei ole laiale massile huvitav, ta ei pinise ja ei läigi, teda ei saa iga aasta uut osta. Aga mõeldes, kui väike osa kaubandusest on praeguseks internetti kolinud, siis see on valdkond, kus on võimalik palju ära teha. Ameerikas on samamoodi – suur e-kaubanduse kuningriik, aga ikka WalMart valitseb seal turgu väga hästi.

See läheb kokku ka transpordijutuga. Elukorraldus on selline, et paljud inimesed sõidavad õhtuti suurde kaubanduskeskusesse, vinnavad kilekotid pakiruumi ja siis tiksuvad läbi ummiku kodu poole ühises rütmis. Teoreetiliselt on võimalik päris palju ära teha, et seda muuta.

Seal on veel probleemid. Esiteks kellaaja küsimus. Ma ei saa järgmise tunni aja jooksul seda kaupa kätte. Pean väga valima seda kellaaega, millal ma olen kodus, millal kuller tuleb. Paljude inimeste jaoks need on takistused, minu jaoks ka, ma ei suuda oma elu nii täpselt planeerida.

Aga kui me vaatame, mida Eestis näiteks Cleveron teeb, kuidas majade juurde tekivad külmkapi funktsiooniga kastikesed või Smartposti laadsed asjad, siis mulle tundub, et seda infrat tehakse hoogsalt. E-kaubandusest rääkides tahaks näha, mida Amazon Eestis teeb. Tellin valdava osa asjadest Amazonist ja ma saan need 1-2 päevaga kulleriga kätte.

Täitsa võimalik. Näiteks täna toob Amazon Eestisse kauba kiiremini kui enamik Eesti e-poodidest, või vähemalt mitte aeglasemini. Mõeldes, milline võrgustik ja logistika seal taga peab olema, siis see on päris kõva saavutus. Jah, nad küsivad raha, ma maksan kojutoomise est, aga esiteks ei ole see paljude kauapde puhul meeletult suur summa ja teiseks Amazon ostukeskkonnana minu jaoks toimib paremini kui pisikesed Eesti e-poed

Jah, seal hakkavad asjad segamini minema. Sama küsimus on tulnud esile näiteks Apple'i puhul. Apple omab äpipoodi App Store, seega Apple'i äpid konkureerivad Apple'i enda platvormil tavaliste arendajate äppidega. Sama asi tekib Amazonil. Kui nad omavad platvormi ehk turuplatsi, aga müüvad seal ka oma märgiga tooteid, siis neil tekib seal väga kiiresti huvide konflikt. Mõlema firma puhul on juba näiteid, mille puhul on väga põhjendatud küsimus, kas on ikka normaalne, et oma platvormil painutad reegleid enda vajaduste ja soovide järgi, samas kolmandatele osapooltele paned täie rauaga.

Jõulud on tulemas – mis sel aastal jõuluvana kingikotis kõige ägedam vidin võiks olla?

Sel aastal veel ei tea. Vaatasin, et järgmisel aastal tulevad Sony ja Microsofti uued mämgukonsoolid välja. Arvan, et lastega peredes hakatakse juba üsna vara nuiama, et PlayStation 5 on vaja.

Praeugu ei teagi nii täpselt. Igasugused D-d on täna väga kummalises seisus, kaasa arvatud virtuaalreaalsus ja AR ehk liitreaalsus.

Ma ikka iga mõne aasta tagant teen väljamineku ja ostan uue virtuaalreaalsuse komplekti, et vaadata, kui kaugele nad arenenud on. Nüüd nad on selle saanud ikkagi nii kaugele, et see ei pea enam olema juhtmega arvuti küljes. See vaikselt areneb, aga selle tehnoloogia suurim probleem on see, et sa oled üksi ja näed välja nagu idioot, kui sul on see kopsik peas on. Sul peab olema ruumi kodus astuda, istuda, ringi keerutada, et sa millegi vastu ei põrkaks. Kõik sellised küsimused.

Piltide tarbimine – filmide, seriaalide, reisifotode vaatamine – on tihti ikkagi sotsiaalne kogemus. Ja see on ületamatu probleem. Kui sul tulevad vanavanemad ja sõbrad külla, kas igaühel peab olema oma kopsik kaasas, et reisipilte või filmi vaadata? Ma suhtun esialgu väga kahtlevalt sellesse, et sellest hirmus massiline asi saab.

Jah, see vaikselt kogu aeg areneb. See on huvitav, et mingil hetkel muutis Apple selle terviseseadmeks. Kõige kaugemale on nad jõudnud südametöö jälgimisega - kell raporteerib, kui su süda käib liiga kiiresti, aeglaselt või ebaühtlaselt. Aga nüüd peaks järgmise sammu tegema. Pikalt on räägitud näiteks veresuhkru mõõtmisest, millest oleks väga palju kasu inimestel, kellel on probleeme sellega. Samas võtab meditsiiniga seotud asjade puhul meeletult aega, et läbi regulaatorite saada, neid turule tuua ja tööle saada. Nii et see areneb, aga mingit läbimurret on täna raske ennustada.

On palju väikeseid asju. Ja on palju igavaid asju – nagu küsimus transpordi ja elukorralduse kohta, kaubanduse kohta. Ma arvan, et krüptovaluutad on potentsiaalselt huvitav asi, kui sa ei vaata neid kui maksevahendit, vaid natuke teise nurga alt. Väikeseid asju on palju, aga kust see järgmine läbimurre tuleb? Kuskilt sealt ta tuleb, aga täna ei oska öelda, kuskohast täpselt.

Järelkuula saadet: