Klounaad on kommunikatsiooni trump

Täna on väga raske midagi ennustada. Küll aga võime vaadata, kuidas on läinud varasematel presidentidel, kui nad on tagasi ametisse kandideerinud. Üldiselt räägib ajalugu tugevalt ametis olevate presidentide kasuks. Neil on tohutu konkurentsieelis eetri näol. Ka Eestis on võimulolijatel oluliselt rohkem orgaanilisi meediakajastusi kui opositsioonil. Samas positsioonis on Trump. Tal on tohutu meediaeelis ja tasuta ligipääs meediale. See eelis on sedavõrd suurem, et veel pikka aega puudub kindel vastaskandidaat.

Lisaks peame Trumpi puhul vaatama tema toetusreitinguid - milline on tema toetus üleriigiliselt ja osariikides. Ameerika valimissüsteem on väga osariikide keskne ja sellepärast on reiting osariikides kohati olulisem kui üleriigiline reiting. Erinevalt meediale ligipääsust ja meediakajastuste arvust tervikpilt täna Trumpile väga soodus ei ole. Kui vaatame üleriigilisi reitinguid, siis need on ühtlaselt kehvad.

Temaga on rahul umbes 40% ameeriklastest ja nii madala rahulolu korral on raske tagasi valituks saada, eriti kui vastas on vähegi karismaatiline kandidaat. Samas tuleb Trumpi puhul öelda, et see toetus, mis tal on - see on väga tugev. Seda valijaskonda ei huvita, mida Trump valesti teeb. Nad on veendunud, et Ameerika Ühendriikide poliitiline süsteem on nagunii mäda ja seda ei paranda miski. Seda peegeldab 10-15% vahele jääv usaldusreiting Kongressi vastu. Eestis on samuti usaldus Riigikogu ja valitsuse vastu mõnevõrra madal, aga see on siiski kordi suurem kui USA elanikkonna toetus Kongressile.

See ei ole kindlasti ainult Ameerika probleem. Seda, kuidas toimib täna meedia, suudavad ära kasutada uue põlvkonna poliitilised liidrid väga paljudes riikides alates Suurbritannia peaministrist Boris Johnsonist ja lõpetades Itaalia asepeaministri Matteo Salviniga. Eks me oma kodukamaral ja lähistel näeme ka igasugu edukaid katseid kaaperdada avalikku tähelepanu väga lihtsate provokatsioonide kaudu. Kui nende käitumist kritiseerida, siis enda kaitseks ei olegi neil muud öelda, kui et meedia nii toimib ja see on ainus võimalus eetrit saada. Neil on teatud mõttes õigus. See ei ole nende ainus võimalus, aga see on võimalus. Ja kuna see toimib, siis seda ka tehakse. Provotseeritakse selleks, et saada võimalikult palju avalikku tasuta eetrit ja tähelepanu.

Ärimudeli tõttu. Väga raske on midagi ette võtta, sest juba 19. sajandi keskpaigast saadik on ajakirjanduse ja meedia ärimudel selline, et valdav osa rahast tuleb reklaamist. See omakorda tähendab, et tuleb mistahes hinnaga hõivata inimeste tähelepanu. Ja mida on tähelepanu hõivamiseks vaja? Provokatsiooni, konflikti, verd, vägivalda, seksi.

Varem hoidis poliitikuid tagasi hirm oma maine ja poliitilise tõsiseltvõetavuse pärast. Kardeti, et poliitikauudistes hakatakse neid kehvemini kajastama. Täna poliitikud neid tagasilööke enam ei karda. Näiteks Itaalia asepeaminister Salvini käis terve suve mööda Itaalia randasid palja ülakehaga ringi ja tegi kampaaniat. Kogu sotsiaalmeedia oli seda täis ja ta on praegu kõige populaarsem poliitik.

Inimesi ei huvita, mida poliitiku kohta kirjutatakse. Valimiskasti juures see ei loe, et ajalehe juhtkirjas teda amoraalseks või ebamõistlikuks nimetati. Valijale läheb korda see, et poliitik ründab neid, kes justkui ei kaitse tavainimese huve.

Sõltub jurisdiktsioonidest, riikidest, turgudest. Suuremate riikide vastu on nende huvi kindlasti suurem ning proovitakse arvestada kohapealsete nõudmiste ja ootustega sotsiaalmeedia suhtes. Olen lugenud ja kuulnud, et paljudes riikides tehakse ennekõike Facebooki poolt (Facebookil on siis Facebooki põhiplatvorm, aga neil on ka Whatsapp ja Instagram) seda, et piiratakse kampaaniate ajal kolmandatelt osapooltelt pärit raha levikut poliitilistesse reklaamidesse. Reklaami saavad teha ainult need, kes ise on registreeritud või osalevad formaalselt selles poliitika protsessis. See on üks asi.

Teine asi on identifitseerimine. Et jääks maha selge jälg nendest, kes oma rahakotiga kampaaniatesse sekkuvad. Nad peavad olema identifitseeritavad kindlalt eksisteerivate isikute ja organisatsioonidena. Facebooki meeskond on ka Eestis pidanud dialoogi kohalike erakondade, valitsuse ja valimiskomisjoniga. Nad on küsinud, mis on meie mured ja mida nemad saaksid teha, aga eks elu näitab, kui palju nad kohapealseid tähelepanekuid arvestavad.

Kuula täispikka intervjuud: