Bonnier: ajalehed ei sõltu enam nii palju reklaamist

2018. aasta suvel tuli teatavaks, et Bonnieri kontsern Bonnier Broadcasting müüs endale kuuluva Rootsi telekanalite võrgu TV4, Soome MTV3 ja tasulise teleteenuse C More telekomihiiule Telia. Sel kevadel kirjutas meedia aga, et Euroopa Komisjon algatas Telia Bonnieri teleäri ostmisega seoses uurimise. Komisjon muretseb sellepärast, et ettevõtete ühinemisel muutub üksus liiga võimsaks ning on oht tappa sellega konkurente audiovisuaalsektoris Soomes ja Rootsis. Bonnier loodab, et selgus saabub mõne kuu jooksul.

Meil tuleb sel aastal loodetavasti suur muutus: me müüsime eelmisel aastal oma ringhäälinguäri Rootsis ja Soomes, aga tehingut pole veel lõpule viidud, kuna konkurentsiametnikud Brüsselis otsustavad, kas Bonnier tohib müüa selle äri Teliale. Me usume, et tehing kinnitatakse mõne järgmise kuu jooksul. Sel juhul on meil väga tugev eelarve, et investeerida jätkuvalt meie olemasolevatesse valdkondadesse. Meil on kümme iseseisvat tütarfirmat, millel on kõigil võimalus tugeva eelarvega kasvada.

Schibsted ei ole üldse nagu Bonnier. Schibsted on veebiäris. See on teine mäng ja nad on sellesse väga varakult investeerinud. Nad on investeerinud väga palju ja nad on olnud selles edukad.

Alati võib öelda, et oleks pidanud investeerima millessegi, mis on osutunud edukaks.

Kindlasti. Meie põhiväärtus on suuresti sama, mida pakuvad ajalehed – vabadus. Meie eesmärk on vaba ajakirjandus ja vaba sõna ja see koos raamatuäriga on meie äri põhiväärtused, mis kindlasti püsivad.

See on nii. See on oluline meie kõigi firmade puhul, et nad saaksid ise oma kasvu rahastada. Selles mõttes ei ole me filantroopilised. Iga firma peab oma võimaliku kasvu välja teenima.

Me ei saa ajada äri, mis pole kasumlik ja mis ei suuda investeerida. Me oleme praegu küllaltki mitmekesised ja meil on üheksa iseseisvat firmat, mis kuuluvad täielikult Bonnierile, jättes ringhäälingufirma praegu välja. Need on täiesti iseseisvad oma eelarve, juhtkonna ja nõukoguga. Nad peavad rahastama oma äri nii nagu iga teine iseseisev firma. See on selle eesmärk. Me ei saa pikas perspektiivis rahastada midagi, millel me ei usu olevat positiivset marginaali.

Noh, nagu me praegu näeme, ajalehed on kasumlikud. Olid eelmisel aastal, on sel aastal, plaani järgi ka järgmisel aastal. Me omandasime sel aastal suure kohaliku ajaleheketi Rootsis ja see firma teeb praegu läbi pöörde. See ei ole kasumlik, aga see saab kasumlikuks ja seal tehakse suuri muutusi. Me näeme seda potentsiaalselt hea investeeringuna ning me oleme juba näinud positiivseid muutusi nende kasumis ja ümberkujundamises.

Lätis me jah müüsime. Ma ei mäleta enam nii täpselt põhjust, aga üks põhjustest oli ilmselt see, et meil ei olnud nende äri osas väga häid ootusi. See oli väga mitmekesistatud äri ja me olime keerulises olukorras, kuidas seda lahendada. Seal oli suur trükimeedia mahtude langus, mis oli firmale väga raske. Väga täpselt ma enam ei mäleta, mina selle üle ei otsustanud.

Kvaliteet on endiselt hea ja isegi üha parem, kuna ajalehed ei sõltu enam nii palju reklaamist, vaid tellijatest, mistõttu tuleb neile pakkuda varasemast veelgi paremat kvaliteeti ja mõista paremini, mille eest tahab lugeja maksta.

On muidugi. Interneti tulekuga on võimalus populismiks ja propagandaks palju kasvanud. See on hea, et kõik saavad öelda, mida tahavad, aga propagandat on ka lihtsam teha. See on probleem ja tavalises meediaäris on eetikakoodeks, aga sotsiaalmeedias seda ei eksisteeri.

Muidugi on erinevaid arvamusi meediaäri omanike puhul, aga ma arvan, et teatavad ohud on. Ma arvan endiselt, et kvaliteetse ajakirjanduse brände lugejad usaldavad. Rootsis hinnatakse igal aastal brändide usaldusväärsust ja see näitab, et traditsioonilisi meediabrände, keda on tarbijad varem usaldanud, usaldatakse endiselt. Kui on indikaatorid, et meediaäri omanikku ei saa usaldada, sõltub see ka inimesest, kes seda äri juhib, mitte vaid omanikust.

Loe täispikka intervjuud Carl-Johan Bonnieriga Äripäevast.