Hea lugu ei tohiks ületada hea tava piire

Mida teha olukorras, kus tõsise pressiteate asemel nõuab meediatarbija pilte, videoid ja bravuurikaid pealkirju? Kuna kommunikatsioon on Päästeameti jaoks oluline teema, siis on nad otsustanud saata Kommunikatsioonijuhtimise Aastakonverentsile neli osalejat. Selle raames küsisimegi, mismoodi meelelahutuslik meediamaastik nende tööd mõjutab.

Päästeametis on kommunikatsioon väga oluline. Operatiivteenistusena on meil tagatud ööpäevaringne pressivalve, kuid vähemalt sama suure kui mitte suuremagi osa meie tööst moodustab ennetus. Seda ühiskonnas probleemide sõnastamisega nagu näiteks alkoholi liigtarbimine või üksi elavad eakad, kui ka otseste nõuannete ja soovitustega, kuidas ise enda elu ohutumaks muuta. Olgu selleks siis suitsu- või vingugaasianduri vajalikkus või meeldetuletus, et põlevaid küünlaid omapäi tuppa ei jäeta, toiduvalmistamise ajal kodust ei lahkuta ja lõhkekeha meenutava eseme leidmisel tuleb see rahule jätta ja helistada 112.

Meie jaoks on oluline, et hästi toimiksid üheaegselt nii sise- kui ka väliskommunikatsioon ning reaalsete päästesündmuste puhul ka operatiiv- ja kriisikommunikatsioon. Avaliku sektori asutusena on meie kohustus teavitada ühiskonda lähenevatest ohtudest ning vajadusel anda ka käitumisjuhiseid.

Me oleme kiired, ausad, täpsed ja avatud. Meie tegevus on väga avalik – suured punased päästeautod, mis tulede-vilede saatel abivajajatele appi tõttavad. See aga toob kaasa ka suure hulga päringuid, millele vastamine on kindlasti alati meie prioriteet, kuna sündmuste arengut ei ole meil alati võimalik ette ennustada ning parem on karta ja hoida meediat pidevalt toimuvaga kursis kui vaikimist hiljem kahetseda ning seetõttu inimeste elud ja tervised ohtu seada.

Meie teemasid ei ole alati lihtne kajastada – tihtipeale saab keegi kannatada, hukub, kaotab lähedase või vara ning satub elus olukorda, mida kellelegi ei sooviks. Seetõttu oleme alati oma kommunikatsioonis väga kaalutletud ning mõtleme enne mitu korda, kui sõnumi välja saadame.

Mündi teine külg on aga see, et suuremate sündmuste puhul saavad ajakirjanikud meilt sõnumi, kus on kirjas esialgne sündmuse info ning ka aadress, mis teeb sündmuskoha leidmise ajakirjanike jaoks tunduvalt lihtsamaks. Lisaks sellele on tänaseks Eestisse tekkinud ka n-ö krimireportereid, kes alarmsõidukeid jälitavad ja seda ikka eesmärgiga saada eksklusiivset pildi- ja videomaterjali.

Kui me ise oleme info väljastamisel ettevaatlikud, siis hea loo nimel oleme kokku puutunud ajakirjanikega, kes ei pea kinni ajakirjanike eetikakoodeksist või ületavad hea tava piire. Nii on juhtunud sedagi, et ajakirjanduses on levinud laibakottide pildid, eravaldusesse tungimised või šokis inimestelt kommentaaride küsimine.

Päästeameti prioriteet on kannatanute, hukkunute ja nende lähedaste kaitsmine.

Meie sündmused on tihtipeale ühel või teisel moel traagilised, see müüb ja toob väljaannetele klikke ja raha. Oleme korduvalt olnud sunnitud tegema ajakirjanikele kõnesid ebasobivate piltide või uudiste pärast, vastuseks saame tihtipeale aga selle, et laibakott ongi ennetava iseloomuga.

Teine hea näide on aastatagune, kui ühes hommikuses operatiivinfos olid koos ootamatu päästeoperatsioon, kus päästjad tõid korstna otsast alla jänese, ja uudis selle kohta, kuidas töökorras suitsuandur päästis pererahva. Kurbusega tuli tõdeda, et tolle päeva hitiks oli ikkagi jänes, kes katuselt alla toodi, ning pääsenud pere unustati kiiresti.