Kriis kisub katte pealt, nii inimestelt kui ettevõtetelt, tuleb märgata ja mäletada. Tähtsaim nagu alati aga on toetada kolleege ja kliente, vältida ahnust, äärmusi ja rumalusi. Seda enam, et mälu on täna digitaalne, so igavene ning silma tuleb samadele inimestele ka peale kriisi vaadata. Oluline on, et ei oleks põhjust hiljem kui päike on jälle väljas, teisele poole teed põigata.
Emotsioonid ja üllatused on olnud valdavalt positiivsed, enamus on valmis kordades enam pingutama, mis siis, et kokkuvõttes liigutakse samas või veidi aeglasemas tempos kui aasta tagasi. Päris pime aeg seisab veel ees, aga seni on küllap paljudel sarnane tunne, et üleskutse distantsi hoida on meid pigem teineteisele lähemale toonud, et distantsi hoides hoiame tegelikult enam kokku. Oleme kõik võrdselt koos selle sees ja koos peame ka välja tulema. Vastutus on solidaarne ja pingutus ühine. Tundub, et antud juhul võidavad need, kes valivad konkurentsi asemel koostöö.
On olnud kriiside aasta – lisaks viirusepingele on ühiskonna läbi raputanud rahapesu ja listeeria, lisaks doping, maasikad kuni Estoniateni välja. Kõik need on olnud ka kommunikatsiooni kriisid, need on elavalt ja ka valusalt kinnistanud meedia ja kommunikatsiooni olulisust tänases ühiskondlikus olemises.
Mis meedia arenguid puutub, siis on olnud kahtlemata erakordne aasta. Sarnast huvi ajakirjanduse ja toimetatud teksti vastu pole ammu olnud. Usutavasti inimesed ei pettunud ja jäävad valitud kanalitele. Pikas plaanis tuleb aga Tiit Hennoste tähelepanemist kinnitada – astume infoajastust arvamusajastusse. Fakti väärtus on langenud, oluline on lugu ja arvamus, arvamused on liikunud uudiskülgedele ja nii kõik nüüd võidu arvavadki.
Kas oskate tuua mõningaid näiteid ettevõtetest, kes koroonakriisi või miks mitte mõne muu kriisi ajal oma kommunikatsioonitegevustega heas mõttes meelde on jäänud? Mida nad hästi tegid?
Enamik ettevõtteid – ka need, kes proaktiiselt pole soovinud – on pidanud teemaga tegelema. Kommunikatsioonis on kriis ju argipäev, normaalne, tavaolukord. Kommunikatsioon ongi liikumine ühest kriisist teise. Kriisi tuleb mõistagi vaadata võimalusena, see on koht, kus on võimalik pööraselt palju kaotada või võtta. See on omalaadne test, valmiduse, kvaliteedi kontroll. Enamus mu meelest on esimese testi läbinud.
Eraldi peaks kiitma riiki, kelle kommunikatsiooninõudlus on kriisis oluliselt kasvanud ning kes mõistes selle ajutist iseloomu, on inimeste juurde palkamise asemel korraldanud hankeid ja kaasanud teenusepakkujaid.
Mis seisus on praegu kommunikatsiooniagentuurid, sealhulgas Hamburg & Partnerid?