Futurist: ärge ennustage, mis on tulevikus teisiti. Mõelge parem sellele, mis kindlasti ei muutu

Kulutame palju aega, et mõelda, mis tulevikus muutub ja mis saab olema teisiti, aga palju parem lähenemine on mõelda, et mis ei muutu üldse ehk mis jääb samaks. Igaüks võib öelda kolm asja, mis näiteks tema töös tulevikus muutub, aga palju raskem on öelda, mis ei muutu. See on ka palju huvitavam lähenemine.

Ma küsisin sama küsimuse kuulsa Ameerika leiutaja Ray Kurzweili käest - mida sa õpiksid, kui oleksid täna 20-aastane? Ta vastas, et pole mõtet õppida midagi muud kui filosoofiat või kunsti, sest need on kõige alus. Pärast seda on juba võimalik mingitele konkreetsetele oskustele spetsialiseeruda.

Samas on siin ka vastuolu - neid oskusi, mida sinul kui inimesel elus edasijõudmiseks vaja läheb, ei väärtustata tingimata tööturul. Mina arvan, et tasub õppida seda, mis aitab sind läbi elu. Siia hulka kuuluvad ka mitmed isiksusega seotud omadused - näiteks empaatia, loovus, lugude jutustamise oskus. Paraku ei oska me täna aga väärtustada pehmeid, abstraktseid oskusi. Neid on raske mõõta, nende kohta ei tehta eksameid. Kahjuks ei anna need oskused ka garantiisid töö leidmiseks.

On olemas kahte tüüpi leiutisi. Ühed on need, mis aitavad ajakulu vähendada - näiteks panganduse, kindlustuse või telekomi teenuste osas soovib tarbija, et saaks oma asjad võimaliku lihtsalt ja väikese ajakuluga aetud.

Siis on teised asjad, millega tahaks võimalikult kaua aega veeta ja neid nautida. Näiteks Netflix või Facebook, hea restoranielamus vms. Nende kahe võimaluse peale tasuks uusi tooteid ja teenuseid väljatöötades mõelda.

Siis tasuks veel mõelda barjääride ja ebamugavuste kaotamise peale. Näiteks Uber eemaldas mitmed ebameeldivad asjad, mis on traditsiooniliselt olnud seotud taksondusega: määramatu ooteaeg, ebameeldiv taksojuht, probleemid arveldaminsega, ebaselge hind jne. Uber vabastas taksonduse kõigest sellest ebameeldivast.

Kui inimesed muudavad midagi, siis nad ei näe ette uusi võimalikke probleeme. Loodame, et kõik läheb paremaks. Hobuste ajastul olid suured probleemid hobuste halva kohtlemisega, sisuliselt oli tegu loomapiinamisega. Kui hobused asendati autodega, siis lõppes hobuste piinamine. Aga autod on tekitanud uusi probleeme - liiklusõnnetused, reostus. Seda me ei näinud alguses ette.

Kas me peaksime nüüd tagasi hobuste juurde pöörduma, et autode tekitatud probleemidest vabaneda? Innovatsioonidega tekitame uusi probleeme juurde. Me lahendame mingi olemasoleva probleemi ja tekitame kohe uue.

Me oleme ka liiga kannatamatud. Meil on palju eksperte, kes pakuvad lihtsaid lahendusi, aga probleemid muutuvad järjest keerulisemaks.

Läänemaailmas on minu arvates toimumas tarbimises kultuuriline muutus. Soomes on majapidamistel praegu ajaloo suurimad säästud ja uuringute järgi loodab 60%, et pärast COVIDit hakkame vähem tarbima.

Õnne ja raha seoste uurijad väidavad, et on olemas kriitiline punkt, millest alates rohkem raha ei tee enam õnnelikumaks. Tundub, et me oleme näiteks Soomes jõudnud sinna punkti, et rohkem raha ja tarbimist ei tee meid enam õnnelikumaks.

Me ei tea veel, mis tarbimise asemele tuleb. See peab olema midagi, mis omab tähendust - midagi, mille nimel raha teenida. Äkki on see seotud keskkonnahoiuga, jätkusuutlikkusega?

Üks muutus tuleb ka seoses põlvkondade vahetusega. Z-generatsioon armastab kõike loomulikku ja siirast, nad suudavad sekundi murdosaga näiteks sotsiaalmeedias fake'i ära tunda. Ma arvan, et turundajatel ei ole lihtne Z-generatsiooni vanade võtetega rohkem tarbima meelitada.

Paari aasta pärast on maailmas ohkem inimesi, kes on sündinud 21. sajandil kui 20. sajandil. Nende inimeste suhtumine tarbimisse ja raiskamisse on teistsugune kui nende vanematel.