Sisuturundus – miks, kellele ja kuidas?

Sattusin hiljuti lugema naisteajakirjas artiklit, mis poole peal ära tüütas. Alles pärast sügavat haigutust märkasin lehekülje üleval nurgas pisikest märget “promo”. Ettevõttel on terve A4 jagu klantspaberit, mille eest ta on maksnud, kuid selle asemel, et kirjutada ostetud pinnal midagi huvitavat, antakse endast kõik, et disainida olematu sisu väliselt võimalikult sarnaseks tavaartiklile, lootes, et lugeja õnge läheb. Kahjuks ei mäleta ma praegu isegi seda, mis ettevõte see oli või millest jutt käis.

Olen enam kui kindel, et kui n-ö tavaliselt inimeselt tänaval uurida, mis on tema meelest sisuturundus, vastab ta, et igavad makstud artiklid uudisteportaalides või ajakirjas. Ma olen peaaegu sama kindel, et kui küsida seda mitte nii tavaliselt inimeselt tänavalt, vastab ta umbes sama. Loomulikult võivad ettevõtted sisuturundusartikleid veebiportaalides või prindis avaldada lasta. Küsimus polegi selles, kas võivad. Küsimused on: miks, kellele ja kuidas. Tegelikult võiks endalt ka küsida, kas sisuturunduseks on veel mingeid alternatiive.

Põnevat infot, uudiseid, nippe, õpetusi, teste ja katsetusi saab jagada ka näiteks ettevõtte enda kodulehel, luues selle külge blogi. Mida oskuslikumalt on postitused kirjutatud, seda suurem on võimalus interneti otsingumootorites potentsiaalsete klientideni jõuda.

Istudes Äripäeva Akadeemia sisuturunduse koolitusel vastamisi erinevate ettevõtete esindajatega, valdas mind tõeline üllatus – ettevõtete turundusinimesed ei tea ka ise täpselt, miks ja kellele nad sisuturundust teevad või teha lasevad.

Mõistsin, et on enam-vähem kaks põhilist põhjust, miks nii palju halbu sisuturundusartikleid ilmub. Esiteks, sisuturundusartikli tellija ei ole tihti üldse teadlik tellija. Teiseks, pakkumised stiilis “pind vabanes, super hind, kohe on sisendit vaja, homme ilmub, teeme ära eks”. Kes siis head hinda ei tahaks? Ja kiiruga saadetakse oma ettevõtte veebi esilehel vinduv firmat tutvustav (ajalooline) tekst, parandatakse ära ettevõtte vanus (sest kes seda kodulehte ikka iga aasta uuendada jõuab!), kirjutatakse paar lauset juurde, lisatakse suvaline foto ja vajutatakse send. Ei ole ka teisel poolel aega soovitusi ega parandusi teha. Kes teab, võibolla ta ise pole ka suurim spetsialist omal alal. Või pole piisavalt motivatsiooni.

Ma ei ütle, et kõik just täpselt nii alati juhtub, aga see on näide halbade asjade kokkulangevusest – olukorrast, kus laod kolm erinevat aukudega juustuviilu üksteise peale ning juhuslikult satuvad kõik augud üksteise kohale. Imelik ja üllatav, et seda nii tihti juhtub.

Koolitusel räägiti need tähtsad aspektid põhjalikult ja läbi praktiliste näidete lahti. Tarbijat huvitavad tema enda probleemid ja isiklik kasu ning sisuturundus peab olema suunatud kliendi probleemi lahendamisele. Loomulikult on ka artikli tellijal või kirjutajal omakorda eesmärk. Tõenäoliselt on selleks tuntuse või kontaktide kogumine, soov rohkem tooteid või teenuseid müüa vms.

Analüüsisime koolitusel osalejate kunagi tellitud sisuturundusartikleid, mis internetis vabalt leitavad, ja ma olin hämmingus, kui selgus, et kõik ei teagi, miks nad mingi artikli teha lasid ning mis oli selle eesmärk. Antud olukorras ei olnud selles draamat, sest olimegi kokku tulnud selleks, et targemaks saada. Niisiis, miks kulutada aega ja raha millelegi, mille eesmärki sõnastada ei osata? Sest kõik teised teevad, teeme meie ka? No teeme, aga teeks vähemalt paremini.

Ja kas peaks tingimata üldse kirjutama? Keset koolitust tabasin end suu ammuli kuulamas ühte teist osalejat, naisterahvast, kes rääkis põhimõtteliselt spetsiifilisest ehitusest. Taipasin, et ma tarbijana ei viitsiks veebiportaalis antud teemal isegi mitte pealkirjast kaugemale klikkida, ometi kuulasin nii mina kui ka teised osalejad tema juttu hüpnotiseeritult. Sellised väiksed tähelepanekud aitavad aru saada, et sisuturundusel on tegelikult hulga rohkem ja tõhusamaid alternatiive, kui reklaamartikkel. Aga kui siiski reklaamartikkel, olgu see vähemalt teadlikult ja võimalikult hästi ning eesmärgipäraselt tehtud.