Tänapäeva muinasjutuvestjad on turundajad ja poliitikud

See on tore küsimus, millele ma püüdsin vastata juba aastaid tagasi. Ma kirjutasin selle jaoks ühe loo, mille pealkiri ongi "Kes on muinasjutuvestja". Minu jaoks oli see oluline, et ka enda jaoks paremini sõnadesse ja helidesse panna. Nendel aastatel, kui ma olen inimestele lugusid rääkinud Eestis ja välismaal, proovisin ma enda jaoks mõtiskleda, mis on see, mida ma teen. See on 10 minuti pikkune lugu, mis räägib, kes on muinasjutuvestja.

Mulle meeldib mõelda, et see on inimene, kes oskab märgata elu ja erinevaid situatsioone ning oskab sellest teha lugusid, mida pärast inimestele edasi rääkida. Huvitaval kombel inimesed kuulavad neid lugusid. Need lood ei ole lihtsalt omakasupüüdlikud, sest tänapäeval kõige kuulsamad jutuvestjad on poliitikud ja turundajad, kellel on oma eesmärgid. Jutuvestjal on aga eesmärk hoolitseda inimese tervise ja hingeseisundi eest, pakkuda talle midagi, mida ei saa raha eest osta. Muuta tema seisundit, laenata talle oma vaatevinklit, ühendada teda tema loova aspektiga, mida psühholoogias nimetatakse sisemiseks lapseks. Pakkuda talle tõelist sisemist rõõmu, õnne ja paremat arusaama iseendast.

Ma arvan, et neil on sellega kõik hästi. (Naerab)

Minu poole küll pöördutakse väga tihti noortekeskustest ja palutakse erinevaid koolitusi. Eelmisel nädalal käisin ühes noortekeskuses rääkimas hirmudest, foobiatest ja nendest ülesaamisest ning usaldusest. Nendel teemadel on sama huvitav ja oluline rääkida nii noorte kui ka täiskasvanutega. Mõnikord kutsutakse temaatilisi lugusid rääkima, tihti kutsutakse rääkima surmast ehk sellistel teemadel, mis on ühiskonnas tabu.

Mulle meeldib sellel teemal rääkida ja mõelda. Mul on selleks mitme tunni jagu ideid ja praktikaid. Minu jaoks on oluline olla siiras ja haavatav sellel hetkel, kui ma lähen midagi rääkima.

Me mõtleme haavatusele väga vähe igapäevaselt. Pigem tahame olla tugevad ja julged. Sellised, millisena tahab meid ühiskond justkui näha. Me peame olema edukad ja õnnelikud ning kõik peab olema hästi, aga päris elus see ei ole nii. Päris elu on kaootiline ja räpane. Me kardame haavatavust ja ma olen tähele pannud, et just lapsed on kõige paremad eksperdid. Nad tunnevad ära, kas see, mida inimene räägib, on aus ja siiras.

Kui tahad inimesele tõtt öelda, siis kuidas sa seda ütled? Keera see loorüüsse, räägi nii, et inimesel oleks huvi seda kuulata. Selles seisneb sügavus. Paku inimesele tõtt mitte nagu märga lappi, vaid nagu mantlit naisele. Oma jutuvestmistel juhtub mõnikord nii, et panen mehi nutma. Kõige huvitavam on see, et nad on pärast seda mulle väga tänulikud. Paljud täiskasvanud käivad jutuvestmistel kohal – nad tulevad kuulama lugusid, mis on mõeldud täiskasvanutele, sest nad tunnevad, et midagi tähtsat toimub sellel ajal hinges. Ühiskonnas on vähe selliseid keskkondi, kus on võimalik tulla sügavale oma südamesse. Kui paar meest nutab jutuvestmise ajal, siis on see üritus korda läinud. Aga nad naeravad ka, ja ikka päris palju.

Lahendasin enda jaoks selle küsimuse kolm aastat tagasi, kui ma otsustasin teha esimese audioraamatu. Jah, inimene ei saa sama kogemust kui siis, kui ta tuleb jutuvestmisele – ta ei tunne minu energeetikat. Aga kuulates audioraamatut saab lõpuks puhata visuaalsest stimulatsioonist ja keskenduda ainult kuulamisele.

Kuulama tuleb õppida. Vähesed inimesed oskavad kuulata. See on oskus, mida tuleb kogu aeg lihvida. Kuulates mõnda lugu mitu korda, hakkad sa tähele panema, mis toimub su enda sees. Aga selleks pead oma tempot aeglustama, oma tavalisest tempost välja astuma. Sa ei saagi kuulda, kui sinu sees on lärm. Pead alguses endas vaiksema koha leidma.

Loe täispikka intervjuud siit.