Suunamudija tegelik pale

Blogijatest ning suunamudijatest ei saa tänasel päeval üle ega ümber. Neist räägitakse nii konverentsidel, meediaveergudel kui puhkenurkades. Kuigi suunamudijad on digimaailmas väga populaarsed, on kindlasti palju neid, kes pole oma sõnumi või toote edastamiseks ühtki suunamudijat siiani kasutanud. Just neile see lugu lugemiseks ongi. Neile, kes suunamudijaid juba kasutanud on, tuleb see olukord ilmselt juba tuttav ette. PS! Siin väljatoodud „halvim, mis saab juhtuda“ on näited reaalsest elust.

Alustame sellest, et siinmail ei ole kombeks saada ega pakkuda ühe Instagrami pildi eest tuhandeid eurosid. Mulle tundub, et sellised summad jäävad pigem Kardashianite pärusmaale. Kindlasti oleneb see ettevõtte eelarvest. Selge on see, et siinsed eelarved on väiksemad kui mujal, aga sisuloojateni jõuavad paraku ainult uudised sellest, kus räägitakse, milliseid summasid soovivad saada maailmas tuntud nimed ning automaatselt arvatakse, et kui null või kaks sealt tagant ära võtta, siis sobiks see ka Eesti konteksti. Kas ikka sobib?

Halvim, mis saab juhtuda, ehk kuidas koheselt Insta-inimene eemale peletada: paku talle lepingut! 90% sisuloojatest ei taha olla seotud, nende jaoks tähendab leping nagu koerale meetrist ketti. Aga ilma lepinguta ei saa ka suuri summasid, see on siililegi selge. Kui mainida, et tegemist on ju sisuliselt töölepinguga, siis keeldutakse sellest hoolimata, tuues põhjuseks, et "ma ei tee ju otseselt tööd, vaid postitan Instagrami".

Miks seda lepingut aga kardetakse, ma ei tea. Paratamatult tekib minus mõte, et ju ta siis ikkagi ei ole oma „nime“ vääriline ning ei suuda toota piisavalt sisu nagu algselt kokku lepitud. Mida muud see leping määratleb kui mitte osapoolte õigusi ja kohustusi.

Kõigepealt tuleb leida suunamudija(d), kellele saata koostööpäring – mida selgemalt sa kirjutad, mida sina ootad ja soovid, seda parem. Nii hoiad kokku aega ja väldid omavahel kaheksa erineva kirja põrgatamist, millest tekib rohkem segadust kui selgust. Ole oma pakkumises konkreetne.

Kui mõjutajale sinu toode või teenus meeldib, saadab ta tavaliselt sulle vastu hinnakirja ja sellega koos ka plaani, mida, kuidas ja kus ta postitada plaanib.

Halvim, mis saab juhtuda: sulle laekub koheselt arve. Või lihtsalt screenshot hindadest ning loomulikult ka kontonumbrist.

Siin võib tekkida olukord, kus suunamudija mõtleb, mida temal brändilt vaja on, kuidas tema brändiga sobib ja kuidas tema sisu taustal välja paistab, ent ei tunne huvi brändi vastu laiemalt. Ta ei uuri kliendi soove, kuidas leida kuldne kesktee parimaks postituseks.

Ühtpidi on see arusaadav, sest bränd on tellinud sisu tema omanäolises kanalis, kuid bränd peab ka ise eeltööd tegema ning aduma, et tegemist on suunamudija kanaliga, mille sisu ta tahab endanäolisena hoida. Sellest hoolimata on avatud diskussioon on alati soovitatav, et vältida halvima juhtumist.

Halvim variant, mis selles etapis juhtuda saab: suunamudija teeb valmis sisu, mis ei haaku mitte kuidagi brändi väärtustega ja sellele vihjates küsib ta õlgu kehitades: "Mis see brändiväärtus veel on? Mis mõttes teile see pilt ei meeldi? Raha ma ju ikka saan, eks?"

Ütleme nii, et sisuloojad on vägagi kärmed väljastama arveid kui kokkulepe on sõlmitud, aga samas ei tasu raha maksmisega kiirustada. Sa võid oma lubatud postitust oodata kuude viisi, sest suunamudija on vahepeal su sootuks unustanud – olenemata sellest, et arve on tasutud ja kokkulepe kehtib. See tuleneb tihti sellest, et võetakse vastu kõik pakkumised, mis aga sisse tulevad, ning jäädakse tööde laviini alla. Iga päev ei ole inspiratsiooni, teisel päeval pole aega, ja nii ta edasi lükkubki.

Selle all võib kannatada postituse üldine sisu, aga ka ajastatus. Kui koolikampaania postitus ilmub 15. septembril, on see ilmselgelt liiga hilja. Õnneks mida aeg edasi, seda tõsisemalt suunamudijad oma töösse suhtuvad ja on hakanud aru saama kampaaniate mõttest, kliendipoolsetest ajastamissoovidest ning oma rollist kogu selles masinavärgis.

Halvim mis saab juhtuda: suunamudija jätab su postituseta ja kannab (kunagi) raha tagasi. Loomulikult ei tasu unustada, et paha oled ikkagi sina kui tellija, sest sina ei jäänud ju rahule.

Kui lõpuks on jõutud kokkuleppele, hind sobis, sisu on suures plaanis paika pandud ja see on ilmunud kokkulepitud ajal ning käes on tasumise aeg, võib teid tabada halb üllatus. Sisuloojal ei ole teile mitte kuskilt tehtud töö eest arvet esitada. Teie õnn, kui teil on tooteid, mille väärtus ületab sisulooja ootused tasu osas ja saate nendes talle tehtud töö eest maksta. Halvemal juhul kannate talle raha enda kontolt ja loodate, et raamatupidaja sahkerdab teile erireal „preemia“ väljamakse.

Paljudele võib üllatusena tulla, aga päris nimekate mõjutajate seas on inimesi, kes jätkuvalt teevad koostööd toodete eest või siis ootavadki oma tasu ülekandena enda või lapse kontole, äärmisel juhul sobivad ka (toidu)poodide kinkekaardid. See kuidas sina oma ettevõttest selle välja kirjutad, ei puutu aga sisuloojasse.

Loomulikult ei saa kõiki blogijaid ning instainimesi sama puuga mõõta, sest tegelikult on meil ka häid ning profesionaalseid teenusepakkujaid ning kui mõne sellise leidnud oled, siis temast tasub ka kinni hoida.

Tegelikult oleks meil siin Eestis vaja organisatsiooni või üksust, mis tegeleb muuhulgas ka blogijate ning altrnatiivmeedia ehk sotsiaalmeedia platvormidel reklaamijate juhistega, keskendudes pisut ka seadusandlusele. See on väga vajalik, sest olen enam kui kindel, et pärast teatavate regulatsioonide kehtestamist loobuvad paljud suunamudjad oma mugavast mõjutajarollist ning see toob kaasa puhtama turu, mis on kindlasti tervitatav ka paljude turundajate seas. Ja mis peamine, teiste sisuloojate seas.

Vähem saasta ja rohkem head sisu!