Kas ajakirjandus loob majanduskriise?

Viimasel ajal on majanduses ja sellega seotud kommunikatsioonis olnud arutluse all, kas majanduskriis on isetäituv ennustus või mitte. Üheks „süüdlaseks“ peetakse siin ajakirjandust, kes kajastab ja isegi võimendab negatiivseid uudiseid. Küsisin Äripäeva arvamustoimetuse juhilt Neeme Korvilt, kuidas tema ajakirjanduse rolli kriiside tekkes näeb.

Puhtalt ajakirjaniku töö seisukohast ei ole põhimõttelist vahet. Ajakirjanik hangib materjali avalikult, peab seda eri allikatest kontrollima, jälgima konfliktloo puhul, et eri osapooled saaksid sõna, ei tohi kuritarvitada meediaga kogenematuid inimesi jne. Tehniliselt on erinevusi muidugi rohkem. Majandusajakirjanikule tuleb kindlasti kasuks, kui ta oskab lugeda ettevõtete majandusaasta aruandeid, teeb endale selgeks erialase terminoloogia, säilitades samas omaduse lugejale-kuulajale-vaatajale nüansse lihtsalt seletada. Mulle endale on olnud majandusväljaandes töötades vägagi silmiavav, kui vähe erinevad olemuslikult majanduslik ja poliitiline võim, just inimesed, kes selle võimu suunas pürgivad.

Iga kriis tekib erinevalt, aga ikkagi on raske aru saada, kuidas ja kunas ta täpselt tekib. Ja millal, millistel tingimustel võib kujunenud olukorda juba kriisiks lugeda. Majandus on sageli ootamatult emotsionaalne või siis vastupidi, pragmaatiline või koguni empaatiavõimetu, kui me jälgime näiteks väärtpaberiturge. Ma arvan, et kui turud on emotsionaalsed, tuleb seda ka välja öelda ning mitte unustada makrotasandi fakte, mis mõnikord võivad luua hoopis teise pildi.

Sedasama emotsionaalsust on olnud kohati raske ohjeldada. Kuigi näiteks börsiajakirjanikud peavad nii oma allikate kui iseenda huvisid deklareerima ja võiks end vaos hoida, siis nn IPOdroomi ja ühisrahastuse buumi kõrgaegadel läks asi kohati „lappama“. Raha oli lihtsalt odav ja voolas ka kohtadesse, kuhu ta poleks tohtinud minna. Investoritest allikate suhtes tulnuks olla kriitilisem. Aga teisalt tegutseb vaba majandus täpselt sellises ruumis, nagu talle on antud ja ettevõtja kasutab võimalused ära. Majandusajakirjanikul on võimalus ja ehk ka kohustus tuua sel puhul esile ka kriitilisi-skeptilisi allikaid, keda alati leidub.

Mahamagamise näiteid on väga palju. Mõnikord on probleem, et ühes meediamajas ei taheta konkurentsi tõttu teise uudistele hoogu anda. Kui teised meediamajad oleksid Äripäevas ilmunud probleeme Planet42 osas samamoodi esile tõstnud, võinuks paljud laenuandjad-investorid ehk pikemalt järele mõelda, enne kui projekti panustasid. Hästi värske näide Äripäevast on Tšehhi numbrimärgiga autod, mida avalikkus on ammu märganud, aga enne ei läinud asi käima, kui Marge Ugezene sellest kirjutas. Majandusasjad on tihti ka pika vinnaga, mõju avaldubki aastaid hiljem, kui tekivad pankrotid, kohtuasjad jne.

Kindlasti püüan võimalusel minna otse andmete juurde, mida koguvad usaldusväärsed institutsioonid (Eesti Pank, Eurostat, statistikaamet, äriregister, Infopank jne). See kehtib nii majandusandmete kui ka näiteks seaduste kohta. Oma silm on kuningas! Alati võib olla, et keegi on millestki valesti aru saanud. Avalikkus on globaalne ning Eesti väike avatud majandus on välismõjust väga sõltuv. Seepärast tuleb lugeda välisallikaid, nagu Financial Times ja Bloomberg, millel on väga, väga head uudiskirjad.

Ettevõtlus on avalik tegevus. Edu ja positiivset tähelepanu saavad ettevõtjad, kes näevad oma ninaotsast kaugemale, huvituvad laiemalt nii oma sektorist kui valdkonna trendidest maailmas. Need, kes mõtestavad oma tegevust ja räägivad avalikus debatis kaasa.